Lugeda on mõnus! Ja uute raamatute arvustusi on ka mõnus lugeda. Selle raamatu lugesingi läbi just huvitava arvustuse pärast. Autor halas, et oli lugemisega 30. leheküljele jõudnud ning mõtles hirmuga, et varsti on teos läbi. Eeldasin, et tegu on õhukese teosega, kuid hiljem selgus, et lehekülgi on peaaegu 200. Reklaami ohvrina läksin "Selverisse" ning ostsin endale ka ja lugesin kärmesti läbi. Oligi hea!
Autor jutustab endast. Alul on ta 12aastane poisike, keda kasvatavad Mamma ja Papa, kes teevad seda kindlameelselt ja -keelselt. Elu pole poisikese arvates kiita, sest ta peab igasuguseid tühiseid töid tegema selle asemel, et kalal käia.
"Mulle neeldib ainult kalal käia ja lugeda. Papa sõnul on elu juturaamatute jaoks liiga lühike. Sellega pole ma nõus, elu on liiga pikk, mingu aeda ja korjaku ise kaks tundi punaseid sõstraid..."
Poisi sõpradeks pole tema eakaaslased, vaid keeruliste saatustega täiskasvanud.
Lühidalt öeldes on see lapsepõlvelugu, mis kirjeldab mõnusa huumoriga, kui keeruline on poisikesel ennast maksma panna ja kui hea tunne on suurtelt meestelt tunnustust saada.
Lisan, et "Vee peal" on ka väga hea lugemine kalameestele: jagab häid nippe!
Tüdrukud võivad ka lugeda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar